400mm Sonyga kreeklaste vastu
See aasta tundub minevat fotograafia ajalukku kui aasta, mil mirrorless jõudis kõigi fotograafide teadvusesse. Ma ei ütleks veel, et peegelkaamerad on surnud nagu mitmetes kohtades soovitakse väita, kuid tundub aina enam minevat sinnapoole, et tulevik on mirrorlessi käes. Isegi Canon ja Nikon tõid sel sügisel välja esimesed tõsised mirrorless kaamerad, et võistelda Fuji ja Sonyga, kes peamiselt seda turgu hoidmas on. Lisaks pole ka viimased loorberitel puhanud ja lihvivad nemadki enda süsteemide puudujääke. Näiteks on mõlemad nii Fuji kui Sony rõõmustanud spordifotograafe pikemate fiksidega. Fujifilmi uue 200mm F2 objektiivi kohta olen juba arvustuse augustis kirjutanud kuid nüüd septembris sain võimaluse proovida ka Sony uut 400mm F2,8 objektiivi. Kahjuks küll õnnestus sellega pildistada ainult ühel jalgpallimängul, kuid mingi aimduse sain siiski, millise loomaga on tegemist.
Photopoindi abiga sain kasutamiseks ka Sony A9 kaamera, mis on just suunitletud spordi- ja muu kiiresti liikuva jäädvustamiseks. Kuigi antud mudelit pole ma varem käes hoidnud, oli nii sel sarnast A7RIII mudeliga, mida testisin kevadel (loe lähemalt siit). Seega täiesti tundmatusse ma seekord ei astunud kui mängule minnes olin komplekti käes hoidnud vaid loetud tunnid. Kuna saingi olude sunnil antud komplekti kasutada vaid kaks päeva, kavatsen kirjutada komplektist kui sellisest, mitte objektiivist ja kaamerast eraldi ja tuginen seekord peamiselt reaalsele kasutusele mitte suuremat sorti testimisele erinevate situatsioonides.
Vau kui vähe see kaalub!
Pikkade valgete fixidega on mul kogemusi ka varasemast. Nii vanemaid kui uuemaid Canoni torusid olen kasutanud mitmeid, seega olin valmis, et objektiivi kätte võttes tuleb rakendada pisut jõudu. Sony puhul aga oli esmane reaktsioon "vau". See on märgatavalt kergem kui see, millega harjunud olen. Sony 400ne kaalub 2,8kg, Canoni 400mm F2,8 II aga 3,8 ning Nikon on umbes samas kaaluklassis. Lisaks kui arvestada kui palju on Sony kered kergemad Canoni ja Nikoni peeglitest, on kaaluvahe eriti märgatav. Samas ehituskvaliteedis vahet teha on väga keeruline. Tegu on ikkagi umbes 12000€ maksva tööriistaga, mis on mõeldud kaua vastu pidama. Kui objektiivil poleks peal suurt "G"d, võiks öelda, et tegu on Canoni tootega. Seega siinkohal järelandmisi tehtud pole - ilmastikukindlus, korralikud nupud (kusjuures osad ka programeeritavad, millest ka hiljem täpsemalt) ja väga mõnusa käiguga fookusrõngas, on kõik olemas.
Oma käe järgi seadistamine
Ma usun, et iga tööriist peab olema sätitud oma omaniku käe järgi. Enda Fujifilmi ja Canoni kaameraid oskan ma seadistada peast loetud minutitega, et nad nullist täpselt selliseks saaksid nagu ma seda sooviksin ja harjunud olen. Võttes kätte aga suhteliselt uue süsteemi kaamera, mida Sony minu jaoks on, on alati tore proovida, et kui kiiresti ma selle enda käe järgi sättitud saan. Ja kas üldse saan? Siin olid mul meeles mõned nipid mis A7RIIIga juba õppisin, kuid mu sõber Tanel, kes igapäevaselt Sonyt kasutab, soovitas proovida veel lisaks kaamera programmeerimise funktsiooni, mida Sonyl eriti kiidetakse. Nii süüvisin mängu eelse aja sügavale A9 menüüdesse, et leida erinevaid põnevaid funktsioone, mis mu elu veelgi kergemaks võiksid teha. Näiteks on Sony kaamerat tõesti võimalik programmeerida. Kui teistel kaameratel on võimalik custom seadeid valmistada mis reeglina koosnevad erinevatest särituse ja valge balansi seadetest, siis Sonyl on võimalik pea igat aspekti kaamera juures selle salvestada uueks komplektiks mida ühe nupuga aktiveerida. Näiteks tegin ma eraldi seadistuse A. le Coq Arena valgusega toimetulekuks, kus platsi äärtes on pea poolteist stoppi vähem valgust kui keskel ning liikumine toimub peamiselt sirgjoonelisemalt kui platsi keskel. Nii panin seadetesse kõrgema ISO ning muutsin fookuspunktide valiku laiemalt kitsamaks, lisaks sättisin ka autofookuse jälgimise kiirust. Need seaded aktiveerusid kohe kui ühte nuppu kaameral all hoidsin. Iseenesest suurepärane lahendus, kuid kahjuks pidi just seda nuppu all hoidma, et seda aktiveerida, ei piisanud sellest, et seda korra vajutada ja tagasi minekuks näiteks taas sooritada vajutus. See teeks selle kasutamise veelgi mugavamaks kuna reeglina hoian ma all nuppu vaid fokusseerimiseks ja pildistamiseks. Ometi on see lahendus vägagi tervitatav ja rohkem aega selle kaameraga veetes, leiaks selliseks programmeerimiseks kindlasti veelgi väljundeid. Samamoodi saab programmeerida funktsioone ka objektiivil olevale eraldi kettale ja väikestele nuppudele mis mõnusalt kaamerat käes hoides näpu alla jäävad. Näiteks saab nupud programmeerida nii, et nendega saab vahetada Servo ja One Shoti vahel, ehk kas fokusseerimine on pidev või mitte.
Jah, sellega saab tööd teha!
Kui kaamera käe järgi sätitud, tuleb sellega ka tööd tegema hakata. Mänguks oli Rahvuste Liiga kohtumine Eesti ja Kreeka vahel, kus minu ülesandeks oli pildistada just külalisi kuna pildid läksid kasutusse peamiselt just seal kaugel lõunamaal. Lisaks oli piltidega väga kiire - pidin pidevalt neid töötlema ja üles laadima, samal ajal olulisi hetki maha magamata. Sestap pildistasin ka kogu mängu JPEGi, mida reeglina proovin vältida, vähemalt siis kui ei pildista Fujifilmiga, mille JPEGi mul on usku. Teiste tootjatega ma kahjuks JPEGi peale loota väga ei saa. Sony A9st tulevad failid olid siinkohal piisavad kuid mitte midagi üle mõistuse head. Proovisin kaameras paika saada endale piisava müraeemalduse, värvi ja teravuse tasakaalu, kuid ikka oli tarvis üht-teist piltide juures pärast muuta ning väga palju mänguruumi Sony JPEG failid siinkohal ei andnud. Värvid, eriti nahatoonid tunduvad ka pisut elutumad kui Canonil ja Fujifilmil. Samas detailsus ja nö "pop" effekt mida A9 täiskaader kaamera koos 400mm F2,8 objektiiviga suutis tekitada, väärib siiski märkimist. Igatahes tulemus oli piisav, et ma sain JPEGe kasutada antud juhul. Kui aga sellist kiirust taga poleks, ei julgeks ma ikkagi nende JPEGide peale lootma jääda. RAW fail on Sonyl aga vinge - selles veendusin juba A7RIII proovides.
Autofookusest rääkides, siis ma usun, et see on punkt, mis mind peale selle komplekti kaalu vast kõige rohkem üllatas. Sony puhul kiitsin seda juba A7RIII ja 70-200 kombot proovides, kuid 400mmga on nad tõesti head tööd teinud. Ma ütleks, et tehnika taha ei jäänud mul ühtegi udust pilti ja seda komplekti sain ma usaldada sama palju kui varasemalt 1DX seeria Canoni kaameraid nende pikkade valgete torudega. See oli lausa nii hea, et kui kreeklased esimese värava lõid ja tähistama läksid minu poolt vaadatuna teise platsi otsa, suutis Sony fookust hoida isegi läbi võrgu pildistades. Sama ei suutnud aga mõndade mu kõrval olnud kolleegide Canonid. Kusjuures antud seeria - värav ja tähistus - on tervenisti olemas ja 20fpsiga pildistatuna on 220st pildist pea kõik teravad. Kokku lugedes on kergelt pehmeid 7 tükki! See on väga muljetavaldav tulemus!
Kui autofookuse juures midagi ette heita, oleks see modifitseerimise puudumine või õigemini selle vähesus. Nimelt kui nii Fujifilmi kui Canoni kaamerates saab mitmeid aspekte servo režiimi töös muuta (punkti vahetamise kiirus, jälgimise kiirus, eesmise või tagumise objekti eelistamine jne), siis Sonyl leidsin ma ainult ühe aspekti mida sai muuta ja selleks oli tracking speed. See pole kaugeltki piisav, et erinevatel spordialadel asju oma äranägemise järgi seadistada. Näiteks Fujifilmi kaamerates olen loonud eraldi seaded jalgpalli, korvpalli ja suusatamise jaoks, mis on peamised alad mida jäädvustan. LIsaks ka nö igapäevane režiim, mida kasutan spordivälistel üritustel kus siiski servot vajan.
20 kaadrit sekundis - segane värk
Sony A9 tegi pikka aega FPSi maailmas teistele pika puuga ära. 20 kaadrit sekundis on vägagi tuntav vahe kui konkurendid pakuvad "vaid" 12-14 kaadrit sama aja jooksul. Nüüd aga suudab samaga vastata ka Fujifilmi X-T3, millele loodan ka varsti käed külge saada. Sellele arvule lisaks aga ei teki Sonyl pildistamise ajal ka black-outi, ehk kaader ei muutu korraks pimedaks mil katiku liikumine reeglina fotograafi vaatevälja hetkeks segab. Nii et kaamera häält ka praktiliselt ei tee, ei saagi aru, kas sa pilti üldse teed või mitte kui just väike valge ristkülik pildistamise ajal õrnalt ekraanil või EVFis ei vilguks. Suhteliselt sürreaalne tunne kui esimest korda seda kogeda saad. Aga sellega harjub kiiresti ja tagasi minna on keeruline. Kindlasti on see aga suur argument ja oluline uuendus, eriti spordipiltnikele, kelle jaoks kiirus on oluline! Samas sealjuures tuleb arvestada ka pea kaks korda suurema pildimahuga, mida pärast tuleb läbi käia.
Jah, tõesti, miks peaks keegi üldse enam 1DXi või Nikoni D5 sarnaseid kobakaid kaameraid ostma, mis paberil A9-le tuimalt alla jäävad? See küsimus muutub iga aastaga aina relevantsemaks ja tõenäoliselt ühel hetkel ei väärigi enam küsimist. Aga antud kombinatsiooniga pildistades sai üks asi küll selgeks - pikalt käest pildistades, mida ma tänu selle kaalule sel korral tegin, jääb pisike mirrorless kere sellise pika toru ees liialt pisikeseks. Sony kerede juures on mingi terav nukk kaamera esiküljel mis just parema käe keskmise sõrme alla või juurde jääb, mis pikapeale hakkab haiget tegema. See võib olla minu käte eripära, aga väga keeruline oli pikalt kaamerat niimodi üleval hoida, et parem käsi, mis reeglina suuremat raskust ei kanna, haiget ei saaks. Kusjuures sel korral oli mul kere all ka väike lisa grip, mis kruvides kaamera alla kinnitus. See polnud küll patareitald, mis kaamerat oluliselt suuremaks teeks ja lisanuppe omaks, kuid kasuks tuli see pisut siiski. Ometi tundus 400mm objektiiv selle ees liialt suur, et pikalt käest sellega pildistada ja küsimus polnud mitte selle kaalus vaid raskuskeskme asukohas. Sarnast probleemi suurte peegelkaameratega ma kogenud ei ole. Aga peale kaalujaotuse ma ausalt öeldes muid suuri plusse enam peegelkaamerate puhul välja tuua enam ei oska. Pildikvaliteet - sama, autofookus - peaaaegu sama, vahe on õhkõrnalt veel peeglite kasuks, objektiivide valik - hetkel veel pisut nö "vanade tootjate" kasuks tänu pikemale ajaloole, kuid uued tegijad tulevad iga aasta aina uute ja uute torudega välja. Spordifotograafina on rõõm, et uued tootjad ka minusuguste jaoks vajalike tööriistasid ehitavad. Kui otsiksin uut kaamerasüsteemi ja hind poleks küsimus, siis esmase kogemuse põhjal antud komplekt ei oleks kindlasti välistatud. Tööd saab sellega vägagi edukalt teha - ja kuidas veel!
