Aga miks üldse RAW-sse pildistada?

Aastaid olen ma nüüdseks pildistanud ainult RAW faile. Canoniga pildistades ei näinud ma muud võimalust. Ainult nii tundus, et saan pildi, mida soovisin ning Canoni JPEG kahjuks ei rahuldanud mind kunagi. Viimasel ajal olen aga Fujifilmiga pildistades hakanud RAW-de kõrval ka JPEG faile salvestama. Seda peamiselt selleks, et kiiresti tööd tehes pilte otse oma iPadi tõmmata, kergelt töödelda ning sealt jagada. Oma üle kuuajasel ümbermaailmareisil tegutsesin samamoodi. Kaasas oli ainult iPad, arvuti jäi koju, ning jooksvalt jagasin sõprade ja tuttavatega pilte otse kaamerast (ehk JPEGe). Seda peamiselt seetõttu, et kuigi iPad on väga tubli tööloom, siis Fujifilmi RAW failidega pole sellel suurt miskit teha.

Nüüd koju jõudes ja pilte töödeldes võtsin nii nagu alati ette siiski esimesena RAW failid. Olin juba reisi ajal mõned lemmikpildid välja valinud ja need tegin ka esmajoones valmis. Samas 4000st RAWst, mis reisi jooksul oma kahe Fuji kaameraga pildistasin, ei jaksanud kuidagi läbi hammustada. Nii võtsin ette nende samade piltide JPEG variandid ning kuigi ka varem olen vastavalt vajadusele kasutanud Fujifilmi JPEGe, siis ikka õnnestus neil üllatada mind oma kvaliteedi ja töödeldavusega. Tänu erinevatele filmisimulatsioonidele, mida pildistades kasutasin, on pildid eriilmelised - vajadusel värvilised, vajadusel tuhmimad. Täpselt nii nagu ma soovin. Pilte tuli ainult vähekene korrigeerida, lõigata, kadreerida ning pildimassiivist läbihammustamine ei võtnud üldse nii suure aja kui olin planeerinud. Tõsi, mingitel juhtudel pöördusin ikka sama faili RAW versiooni juurde, kui soovisin pildist kätte saada maksimumi, kuid seda vaid mõnel üksikul korral. Kui varem olen alati reisipilte RAWst töödelnud, siis tundub et edaspidi saab arvuti taga istumist pärast reisi tänu Fujifilmi JPEGidele oluliselt vähendada ning kulutada aega uute piltide tegemisele!

Siinkohal ka mõned näited Tokyost - kõik pildid Lightroomis kergelt korrigeeritud JPEGd X-T2 kaamerast.