Kolm aastat tagasi suuresti Fujifilmi kasutama hakates oli mul uue süsteemi osas kaks peamist etteheidet. Tolleaegne tippmudel X-T1 oli pisut aeglane nii päästiku tunnetuse kui autofookuse osas. See sai lahenduse umbes aasta aega hiljem X-T2 tulekuga, mille autofookus ja kogu opereerimiskiirus oli märgatavalt kiirem. Teine mure oli pika valgusjõulise objektiivi puudumine. Tõsi, 70-200 ekvivalent XF 50-140 F2,8 näol oli olemas, kuid tihti jääb spordi pildistamiseks sellest siiski väheks. Konverteriga aga kaotab valgusjõus ja pildikvaliteedis. Nii proovisin küll olemasolevate torudega (peale eelmainitu ka XF 100-400 F4,5-5,6) hakkama saada ning võiks öelda, et hätta ma otseselt ei jäänud, kuid

Eelmine aasta leidis minu truu ja kaua teeninud Canon 1DX endale uue omaniku, keda ta siiani edukalt teenib (tervitused siinkohal Brit-Mariale). Tegu on tõeliselt suurepärase kaameraga ja pole kahtlustki, et tegu on ühe parima kaameraga mida omanud olen. See aga, et aina rohkem hindan ma oma igapäevase töö ja elu juures seda, et kaamera on pisike ja mugav kaasas kanda, viis mu selleni, et Fujifilmi kaamerad leidsid Canonist rohkem kasutust. Nõnda hea ja kalli kaamera, nagu seda on 1DX, suhtes ei tundunud aga aus, et see suurema osa ajast riiulil seisab. Nii otsustasingi vahetada see ühe kulunud ja päevi näinud kuid sellegi poolest igati töökorras Canon 5D MK III vastu. U17 naiste korvpalli m