Esimene aasta päevatöö ja Canonita

February 11, 2020

 

Eelmise aasta veebruaris panin müüki enda viimase tõsise Canoni töölooma - 200-400mm F4 IS toru. See oli minu enda jaoks vägagi märgiline kuna üle 10 aasta olin pildistanud pidevalt kas põhi või teise kaamerana ikka Canoni peegelkaameratega. Selle toru (ja hiljem ka 5D MK III) müügiga lugesin aga vähemalt praeguseks selle ajastu enda jaoks lõppenuks. Okei, siinkohal peab mainima, et mulle väga kalliks saanud Canoni EF 200mm F1,8 L toru on mul siiani reliikviana kapis seismas, aga kasutust ta vahepeal saanud ei ole ja väga võimalik, et lähiajal ei saa ka. Tal on rohkem sentimentaalne väärus minu jaoks.

Põhjuseks, miks ma selle müügiga nii pikalt oodanud olin (enamuse pilte olin teinud Fujiga juba paar aastat), oli fakt, et Fujifilmi objektiivivalikus puudus pikk valge objektiiv. Fuji XF 200mm F2 lisandumisega aga sai see takistus ületatud ja üleminek sai teoks. Oma otsust ma siiani kahetsenud ei ole.

 

Teine oluline muutus mis sellega samale ajale suuresti langes, oli muutus mu isiklikus töökorralduses. Alates keskkoolist olin ma nii vabakutselisena kui osa- ja täiskohaga olnud tööl Ekspress Meedias, teinud südamega ja nautinud pressifotograafiat ja siiski suhteliselt stabiilse sissetuleku peal olnud. Eelmisel aastal aga sukeldusin esimest korda täielikult vabakutselise ellu, hakates nö iseenda peremeheks. See on võrreldes mõnes suuremas väljaandes täiskohaga tööga oluliselt teistmoodi. Nõuab pisut teistmoodi suhtumist ja on vähemalt minule isiklikult pakkunud aegajalt nii suuremat rahulolu tehtuga, kui ka olukordi kus mõistad, et teed mõne tööotsa pigem raha eest kui selle pärast, et see sulle tohutult huvi ja rahuldust pakuks. Küllap need ongi vabakutselise elu plussid ja miinused. Selle kõrval aga tunnen suurt rõõmu sellest, et olen saanud viimase aasta jooksul palju rohkem aega veeta oma pere ja sõpradega ning jälginud oluliselt vähem ja stressivabamalt uudisvoogu, samas pisut ikka igatsedes uudispildi jahtimise adrenaliini ja kirge. 

Täiesti kodus ja käed rüpes aga istutud ka ei saanud. Aasta jooksul sai jäädvustatud nii laskesuusa IBU Cupi Otepääl, korvpalli naiste U20 MMi Tais kui meeste MMi Hiinas, üles pildistatud näiteks meistritiitli võitnud FC Flora mees- ja naiskonnad kui ka mitmed eesti korvpallimeeskonnad. Kahjuks, või ka mingit pidi õnneks, ei saa aga Eestis ainult spordifotograafina hästi ära elada, sestap olen aasta jooksul pildistanud ka konverentse, firmaüritusi, ametiportreid, kontserte ja palju muud. Pressifotograafia taust on andnud nii teatavad oskused kui valmisoleku toime tulla väga erinevates situatsioonides ja keskkondades, mis vabakutselise töö juures, eriti Eesti suguses riigis, tahest tahtmata ette tulevad. See teatav ettearvamatus ja pidev väljakutsete otsimine ja nendega toimetulemine on aga ehk olnudki see kõige huvitavam ja siiamaani ka kõige nauditavam osa minu uuest elustiilist. Loodetavasti see ka nii jätkub ning nii käesolev kui järgnevad aastad toovad veelgi toredaid väljakutseid, seiklusi ja tutvusi!

 

Siin aga väike kokkuvõte 2019. aasta parimatest paladest!

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Featured Posts

Fujifilm sai minu jaoks valmis, ehk 200mm puhast naudingut

August 17, 2018

1/7
Please reload

Recent Posts
Please reload

Archive
Please reload

Search By Tags
Please reload

Follow Us
  • Facebook Basic Square
  • Twitter Basic Square
  • Google+ Basic Square

© 2021 by Hendrik Osula

  • Black Instagram Icon
  • Flickr Social Icon