Vanale koerale uusi trikke ei õpeta! Või siiski?

July 10, 2017

Mäletan oma esimest pildistamist Eesti Ekspressile kui ajakirjanik Toivo Tänavsuu tegi lugu kurikuulsa ärimehe Rein Kilgiga. Olin veel väga noor fotograaf, õppisin gümnaasiumis ning olin äsja alustanud koostööd Delfiga (tol ajal veel eraldiseisev ettevõtte Ekspress Meediast). Pildistamise ajal uuris Kilk, miks ma peegelkaameraga pildistan ning mirrorlessi ei kasuta. Noore ja eneseteadliku fotograafina seletasin talle kui oluline on ikka optiline pildiotsija ning kui palju on peegelkaamera autofookus kiirem. Ka pildikvaliteet ja kõik muu on oluliselt etem. Tema aga omakorda rääkis oma kogemusest mirrorlessiga, vist oli Panasonicu oma. Sellega olevat ta käinud pildistamas sõudmisvõistlusi ja jäi piltidega väga rahule. Lõpuks jõudsime oma lühikese vestlusega sinna, et eks igaüks kasutab seda, mis talle rohkem meeldib. Samas käisin välja veksli, et lähima kümne aasta jooksul ma peegelkaamerat välja ei vaheta. Nüüdseks on oma möödas 5-6 aastat ning siin ma nüüd olen, müün otsast oma Canoni tehnikat ning pildistan pea täielikult Fujifilmiga. Ma tõesti ei uskunud et peeglita kaamerad võivad nii lühikese aja jooksul tulla kõigutama pealtnäha kõigutamatut peegelkaamera turgu. Ja seda mitte nö alumises otsas (see on tegelikult juba mirrorlessi poolt võidetud), vaid ka elukutseliste fotograafide hulgas! Tundub et minuga mõtlesid sarnaselt ka suured tootjad nagu Nikon ja Canon. Veel mõni aasta tagasi oli Canonil olemas vaid üks kesine EOS M koos paari-kolme objektiiviga ning Nikonil eriti pisikese sensoriga J1 (vms) seeria. Mõlemad projektid selgelt suure korporatsiooni keldrikorruste üksustes sündinud tooted. Ka mina proovisin õnne EOS M kaameraga kuid pettusin selle nuditud võimalustes ja ülipisikeses objektiivivalikus. Mirrorlessi hakkasin uskuma taas kui kätte sattus Fujifilm.

Pilt tehtud Canon EOS M kaamera ja 22mm F2 objektiiviga.

 

Eelmisel aastal aga tundus et Canon võttis mõistuse pähe, pühkis tolmu oma M-seerialt ning lansseeris uue versiooni - Canon EOS M5'e. Kui esimene M oli selgelt katsetus ning oli tublisti kärbitud võimaluste ja võimsusega, siis seekord tundus paberil, et Canon on otsustanud ka selle kaameraga midagi ära teha. Oli ju selleks ajaks väljas palju kiidetud Sony A7 seeria, mis oma kuuldavasti suurepärase sensoriga oli palju austajaid võitnud ning samamoodi oli Fujifilm oma kaameratega mitmete fotograafide südameid võitnud. Canon otsustas selle kaameraga murda nende mängumaale ning suunas selle just professionaalidele, kes otsivad endale väiksemat ja kompaktsemat kaamerat. Müüdi ju esialgu seda kaamerat ainult nö Pro Shopides, milleks Eestis on Overall.

Ma ütlen ausalt, mind jättis see uudis esialgu külmaks ning erilist huvi ma selle kaamera vastu üles ei näidanud. Kuni selle aasta juunini, mil helistas hea sõber Märt Haamer Overallist ning pakkus et kas ma ei sooviks M5 kaamerat proovida. Kuigi ma uue kaamera otsingutel polnud, kuid tehnika ning eriti just fototehnika vastu on huvi keskmisest suurem, haarasin võimalusest ja otsustasin omal käel järgi proovida, mis puust see kaamera on. 

Esimene proov selle pisikese kaameraga (jah, see on oluliselt väiksem kui mu igapäevased X-T2 ja X100F) oli segadusttekitav. Käe sisse harjunud ketaste ja rullikute süsteem oli Canonil lahendatud hoopis teistmoodi. Nimelt kui Fujifilmil on igal kettal kindel funktsioon ja neid ümber programmeerida ei saa (muuta saab ainult nuppude ja väikeste rullikute funktsioone), siis Canonil olenevad ketaste funktsioonid valitud pildistamisprogrammidest (vastavalt Av, Tv, M jne). See on peegelkaameraga pildistajale igati loogiline ja arusaadav ning ei tohiks segadust tekitada. Fujifilmiga pildistaja jaoks aga on esialgu harjumatu. Lisaks on üks rullik "peidetud" päästikunupu ümber, mis on isegi peegelkaamera kasutaja jaoks võrdlemisi harjumatu. 

 Pilt tehtud Oneplus 5 telefoniga. M5 ja 22mm F2 objektiivi kõrval on Fujifilmi X-T2 koos 23 F1,4 objektiiviga. 

 

Okei, nuppudega harjub ära, kettad muutuvad tuttavaks kuid kasutamismugavust minu jaoks vähendas oluliselt joysticki puudumine autofookuspunktide muutmiseks. Canon on selle ülesande jätnud ekraanile, millel näppu liigutades või vajutades saab punkte liigutada. Paberi peal tundub see igati loogiline, arvestades et igapäevaselt näpime me vägagi palju nii ekraane kui ka rüperaalide puuteplaate. Kahjuks pildistamise ajal on nupud või joystick oluliselt mugavam ja kiirem viis autofookuspunktide muutmiseks. Eriti kui soovid kaamerat näo ees hoida ja kasutada pildiotsijat. Siinkohal tekib puuteekraaniga ka teine probleem, kus nina võib ekraani vastu minna ning punkti kogemata muuta. Väga ebameeldiv! Ühesõnaga: puutetundlik ekraan võiks minu jaoks sel kaameral olemata olla ning selle asemel hoopis koht joysticki jaoks. 

Rääkides pildikvaliteedist, siis tehniliselt on selle pisikese kaamera sees peidus suuresti sama sensor nagu uuemates crop sensoriga Canoni peegelkaamerates (näiteks 70D). See tähendab ka samasugust pildikvaliteeti, mis ei ole kindlasti midagi, mille pärast Canon peaks piinlikust tundma. RAW failid on kenasti töödeldavad, varjudes on päris palju detaile ja värvid on ilusad, neutraalsed. Silma jäi ainult see et heledad alad polnud väga hästi päästetavad. Seal teeb Fujifilm kindlasti oluliselt paremat tööd. Vaatamata sellele aga pildikvaliteedi üle igatahes nuriseda ei saa!

Canon EOS M5.+ 22mm F2 (üleval) ja Fujifilm X-T2 + 23mm F1,4 (all). RAW failis highlightsid -100. Canonil on näha tugevat flare'i ja et highlightse päästes on pilvedest detaili vähem päästetud kui Fujil. Fujil on näha vähemat flare'i ning et pilvedes ja tavas on näha rohkem detaili.

 

Autofookusest rääkides on see pisike kaamera kärme tabama objekti, mida soovid teravaks saada. Kahjuks autofookuspunktid on võrdlemisi suured ja sestap väikeseid objekte täpselt teravustada on keeruline. Suuremate objektidega aga probleeme ei teki. Sensoris on kasutuses Canoni tänapäevane suurim innovatsioon Dual Pixel Autofookus, mis lubab kiiret ja täpset autofookust ka filmimise ajal ning on kasutuses ka suuremates tippklassi peegelkaamerates nagu näiteks 1DX Mark II.

Kogu see jutt aga käib minu kogemuse põhjal suuresti ainult EF-M objektiivide kohta, mis on spetsiaalselt ehitatud M seeria kaamerate jaoks. Testimiseks oli mul kaasas adapter, millega saab M5 ette panna lisaks ka peegelkaamerate jaoks mõeldud suuremaid EF klaasi. See on kasulik mitmes mõttes. Esmalt on EF-M objektiivide valik piinlikult väike! Kokku 7 tükki, milledest ainult kaks on fixi ja üks neist macro. Seega EF objektiivide kasutamine avardab oluliselt võimalusi ja valikuid. Teiseks on see kaamera suunatud professionaalidele, kel juba Canoni tehnika kasutusel on ning kes saavad kasutada olemasolevaid objektiive uusi ostmata. Kahjuks reaalsuses pole autofookuskiirus ja täpsus adapterit kasutades võrreldavad EF-M objektiivide omaga. Sinisilmsena proovisin ka Canoni 200-400 objektiivi jalgpalli pildistades M5 ees, kuid andsin kiirelt alla. EF objektiivid sobivad selle kaamera ette vaid staatiliste objektide pildistamiseks.

 Canon EOS M5 + Canon EF-M 22mm F2

 

Norimiskohti oleks kindlasti veel, peamiselt koledalt pisike pildiotsija ning Canonile omaselt 4K videovõimaluse puudumine, kuid reaalsus on see et M5 on pisem kui kõik minu Fujifilmi kaamerad, rääkimata peegelkaameratest. See on selle suurim pluss. Arvestades, et pildikvaliteedis ta vaatamata väiksusele ei kaota. Koos 22mm F2 objektiiviga on see väga hea kaaslane reisimiseks või lihtsalt tänaval pildistamiseks. Ekraani saab pöörata ning kui on soov ekraaniga pildistada (mis minu jaoks nii omane ei ole), on puutetundlikus kindlasti plussiks. Kahjuks on aga siinkohal sel kaameral ka mitu varjukülge. Peamiseks miinuseks on objektiivide vähesus. See on lausa piinlik kui vähe on ehitatud tõeliselt kasutatavat klaasi. Enamused objektiivid on vahemikus F3,5-5,6 ning pika suumivahemikuga. Ehk kaamera on suunatud proffidele teiseks kereks, kuid objektiivid on disainitud amatööridele, et katta võimalikult suur vahemik. Seda aga ohverdades valgusjõudu ja sellega ka teravussügavust. M5 nõuab ja ootab enda ette väikeseid fixe, et selle potensiaali ära kasutada. Teise peamise probleemina näen ma n-ö "vau" efekti puudumist. See kaamera ei üllata millegagi ega jää meelde erilisena. M5 on hea kaamera, korraliku pildikvaliteediga ning pisikese kerega, kuid ühtegi erilist funktsionaalsust või müügiartiklit, eriti arvestades selle hinda (1100€ kere eest), tal pole. Kui sul on hulk Canoni klaasi mida tahaksid väiksema kaamera ees kasutada, siis osta Sony, mis suudab kurioossel kombel Canoni pisikesest kaamerast paremini EF torudega fokusseerida. Kui otsid lihtsalt väikest mirrorless kaamerat, siis minu valik oleks Fujifilm. See on tänapäeva karm fotomaastik, kus tegijaid on palju ning mirrorless on olevik ja tulevik. Uued tegijad Sony, Fujifilm ja Olympus on trooni haaramas ning Canon oma uue mudeliga ei paista kahjuks millegagi silma. Canonil on mirrorlessi maailmas veel pikk maa teistele järgi joosta, kuid vähemalt on nad teinud esimesed sammud selleks, vastupidiselt Nikonile, kes pole veel stardist minemagi saanud. 

 

 Canon EOS M5 + 22mm F2

 Canon EOS M5 + 15-45mm F3,5-6,3 (Jah, 45mm peal F6,3, sic!)

 Canon EOS M5 + 22mm F2

 Canon EOS M5 + Canon EF 16-35mm F4 L IS  adapteriga

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Featured Posts

Fujifilm sai minu jaoks valmis, ehk 200mm puhast naudingut

August 17, 2018

1/7
Please reload

Recent Posts
Please reload

Archive
Please reload

Search By Tags
Please reload

Follow Us
  • Facebook Basic Square
  • Twitter Basic Square
  • Google+ Basic Square

© 2018 by Hendrik Osula